I008 9 nädal: Digiaednikud ja nende roll

Vast ei ole enam kellelegi uudis, et omaette salaja guugeldamist, privaatsete kirjade saatmist ja anonüümset GPS-i ei ole olemas. Kõik need tegevused on ilma suurema vaevata ka sama hästi kui avalikud. Kui tegemist ei ole just riigi- või südamesaladusega, kaaluvad aga antud teenuste plussid riskid ja miinused üle ning nii harjutakse seatud ebameeldivate tingimustega ning ajapikku lausa ehk unustatakse need. Sellisele avalikust-salastatud jälitus- ja luurekäitumisest tulenevale analüüsi ja infoesitluse nähtusele on nime andnud Mark Andrejevic, kes on ristinud selle „digiaednikeks“.

Kuigi kõikide nende teenuste kasutamine ja oma andmete esitamine on rangelt vabatahtlik ning andmete kasutamine ja töötlemine baseerub enamjaolt siiski puhtalt ärimudelil, mitte pahalaste salasepistustel, on selline teguviis minu arvates taunitav. Jah, me kõik oleme leppinud inimkonna suurima valega ja „I have read and agree to the terms and conditions“, kuigi tegelikult pole meil selle sisust õrnemat aimugi, see aga ei tähenda, et nii fundamentaalsed tõed ja tingimused peaksid saama sepitsetud salaja ja üleval seisma inimeste lohakusel ja ajapuudusel. Lisaks peaks kõik internetikasutajad olema vähemalt sama head juristid ja pädevad arendajad ja analüütikud, kui nende tekstide koostajad teenuste realiseerijad, sest isegi kui kõige kirjas olevaga saab nõustuda, ei ole välistatud, et automaatselt lubatud uuendused uusi ja kardinaalselt erinevaid automaatselt lubatud tingimusi kaasa ei too.

Olen kindel, et selline lähenemine ei ole jätkusuutlik, seda näitab ka üha kasvav teadlikkus ja diskussoon teemal, seega kui keegi isegi läbi lugemata linnukese teeb, teab ta eeldada ka kõige halvemal juhul kõige halvemat.