Selle näite juurde ei oskagi kohe
ühte ja ainsat reeglit, mille vastu eksiti välja tuua, sest virtuaalset maailma
ei osatud kuidagi seostada reaalse maailma normidega. Igatahes, ühel päeval
tuli ema mu juurde suure murega. Nimelt oli keegi teinud ta töökaaslasele reiti
varikonto. Tegin interneti lahti ja ega ma sealt midagi hullu ei leidnudki,
mõned pildid ja ebasündsad kommentaarid. Selgitasin siis emale, kes oli täiesti
endast väljas, et noored teevad tihti nii ja isegi oma sõpradele ning
sõbrannadele ja selles pole midagi nii hullu. Nende jaoks ja täna.
Kui hiljem konto looja käest küsiti, et miks ta nii tegi, vastas ta üllatunult:
„Aga kõik teevad ju nii, see pole ju päris elu.“
See on elu, mille reegleid koolis ei õpetata ning see on maailm, milles esimeste sammude tegemist ei valva ema, ometi on see päris elu, mõne jaoks isegi kõige olulisem, elu kus unustada ja tehtut varjata on väga raske, võib öelda, et isegi võimatu. Me kõik teeme vigu ja tõenäoliselt ei leidu täiskasvanut, kes mõnda nooruses tehtud lollust ei kahetseks, või nüüdseks sellele juba muigega ei mõtleks. Maailm on aga ebaõiglane ja võluga kaasneb valu. Tänu internetile on tänapäeva noortel rohkem võimalusi kui kunagi varem, võimalusi veeta vaba aega, võimalusi leida tutvusi, õppida, areneda. Aga ka võimalusi, sattuda läbi selle halvale teele ja saada ära kasutatud.
Kahjuks ei ole teadlik internetikasutamine loomulik asi, ning puudub isegi ühtne arusaam, kellele kuulub kohustus seda noortele õpetada, puudub ka pädevus ning peab tõdema, et tihti puudub ka arusaamine probleemi tõsidusest.
Noortele tuleks NÄIDATA, millele tuleks mõelda enne internetis oma nime määrimist ning mida tuleks teada enne kui seda teiste omaga teha püütakse. Ja asi ei olegi kõige rohkem laste noomimises, kuidas ei tohi käituda ja mida kohe kindlasti teha ei või, vaid neil on õigus seda teada. Õigus teha otsuseid nii, et nad teavad, millega riskivad ja mis selle tagajärjena juhtuda võib.
Kui hiljem konto looja käest küsiti, et miks ta nii tegi, vastas ta üllatunult:
„Aga kõik teevad ju nii, see pole ju päris elu.“
See on elu, mille reegleid koolis ei õpetata ning see on maailm, milles esimeste sammude tegemist ei valva ema, ometi on see päris elu, mõne jaoks isegi kõige olulisem, elu kus unustada ja tehtut varjata on väga raske, võib öelda, et isegi võimatu. Me kõik teeme vigu ja tõenäoliselt ei leidu täiskasvanut, kes mõnda nooruses tehtud lollust ei kahetseks, või nüüdseks sellele juba muigega ei mõtleks. Maailm on aga ebaõiglane ja võluga kaasneb valu. Tänu internetile on tänapäeva noortel rohkem võimalusi kui kunagi varem, võimalusi veeta vaba aega, võimalusi leida tutvusi, õppida, areneda. Aga ka võimalusi, sattuda läbi selle halvale teele ja saada ära kasutatud.
Kahjuks ei ole teadlik internetikasutamine loomulik asi, ning puudub isegi ühtne arusaam, kellele kuulub kohustus seda noortele õpetada, puudub ka pädevus ning peab tõdema, et tihti puudub ka arusaamine probleemi tõsidusest.
Noortele tuleks NÄIDATA, millele tuleks mõelda enne internetis oma nime määrimist ning mida tuleks teada enne kui seda teiste omaga teha püütakse. Ja asi ei olegi kõige rohkem laste noomimises, kuidas ei tohi käituda ja mida kohe kindlasti teha ei või, vaid neil on õigus seda teada. Õigus teha otsuseid nii, et nad teavad, millega riskivad ja mis selle tagajärjena juhtuda võib.
„Vanasti
mindi tõe järele Jeruusalemma või Mekasse, nüüd tuleb tõde koju kätte aga
inimesel pole ikka kergem.“
Lennart Meri
Lennart Meri
No comments:
Post a Comment