I008 11 nädal: IT-tugilahendused

Inimeste füüsiliste või vaimsete võimete paremaks arvutikasutamiseks kaasaaitamine tundub ühest küljest tehnoloogia rakendamise ainuõige viisiga ning teisalt kumab skaala teises otsas utopistlik supermeeste filmidest nähtud tehnoloogia rakendamine. Ühe märksa reaalsema, praktilisema ja paljusid inimesi puudutava tehnoloogiaga on aga tegemist seadme näol, mis korrigeerib nutiseadmete ekraanil kuvatavat objekti vastavalt nägemisprobleemiga inimese vajadusele (Yang, 2014). Ehk siis pole tegelikult tegemist millegi täiesti uue avastamisega (sarnasel põhimõttel töötavad prillid, läätsed, luubid jne on juba väga ammusest ajast kasutuses), vaid kuna infoühiskonna ja teaduse areng on üha rohkem mõjutamas meie igapäevategevusi, on antud tehnoloogia näol tegemist hästi teatud vana vajadustest lähtuvalt uude konteksti sobitamisega.

Vaadates 10 aasta perspektiivis ei saa kindlasti välistada, et sellised ekraanid ka juba selleks ajaks laiatarbekaup olla ei võiks, kuna aga selliste displeide kasutamine seab ka mitmeid piiranguid (vajadus ekraani jagada või samal ajal ka mõne teise vahendiga töötada), leian ma, et nägemisprobleeme saaks efektiivsemalt lahendada siiski mõne teise tehnoloogilise saavutusega. Näiteks kujutaksin mina ideaalse lahendusena ette siiski inimsilma korrigeerimist vastavalt, et nägemisprobleeme lihtsalt ei eksisteerikski (kindlasti jääb alati alles mingi grupp, kelle jaoks see ei oleks lahendus), või siis leebemal juhul asetseks sobiv seadeldis siiski silmade juures, mitte ekraanil, selline võimalus on loomulikult ka juba tänapäeval olemas ning seetõttu oskaksin ennustada korrigeerivate displeide näol lihtsalt odavama alternatiivi mõnele kallimale tehnoloogiale.

Allikas: http://newscenter.berkeley.edu/2014/07/29/vision-correcting-displays/

                                 Eyeglassdisplay prototüüp

I008 10 nädal: Edukas häkkerlus

Edukalt häkkerlikku mõtteviisi kasutava IT-projekti peale mõeldes oli mu esimene mõte, et tegemist ei saa olla väga suure, vana ja struktuurse projekti või organisatsiooniga. Tahes tahtmata kaasneb suurema grupi koostööga ka mingisugune koordineerimine, reeglid ja mallid ning lõpuks ka kord, mis häkkerluse idee parema funktsioneerimise nimel kas täitsa ära lämmatab või seda siis vajadustele sobivaks kohitseb. Sealt edasi veeres aga just HEA näite leidmisele järgmine takistus. Nimelt juhtub tihti nii, et targad ja osavad inimesed teevad tihti tarku kuid igavaid asju ja rumalad ja ebaintelligentsed aga nõmedaid ja labaseid. Seega nõuab hea häkkerlus lausa geeniuse taset, et kokku saaks intelligentne kuid samas kastist väljas mõtlemine.

Ka üldisemad arusaamad infotehnoloogia arendusest ja loomisest liiguvad minu arvates üha enam häkkerlike mõtteviiside suunas. Aega on vähe ja tehnika areneb kiiresti, seega kaua ja turvaliselt midagi luua pole enam võimalik. Vaja on kiiret reaktsiooni, viimase peal oskuseid ja head ideed.

Siinkohal tulid pähe startupid. Just sellised startupid, kus napib raha ja muid vajalikke vahendeid, kuid on olemas geniaalne ja edasiviiv idee ja oskused nende teostamiseks. Ollakse väljaspool mugavat ja turvalist arenduskeskkonda kuid osatakse olla loovad ning samas ka kiired ja osavad. Näiteid võiks siinkohal tuua palju: Skype, Transferwise, GrabCAD, ZeroTurnaround jne. Loomulikult mingil hetkel äri edenedes struktuurid muutuvad ja asjad loksuvad paika ning parimatest neist saavad suured ja võimsad IT-gigandid, kelle ainsaks seoseks häkkerlusega võibki jääda see sama garaaž, kust nad kunagi alguse said. 

I008 9 nädal: Digiaednikud ja nende roll

Vast ei ole enam kellelegi uudis, et omaette salaja guugeldamist, privaatsete kirjade saatmist ja anonüümset GPS-i ei ole olemas. Kõik need tegevused on ilma suurema vaevata ka sama hästi kui avalikud. Kui tegemist ei ole just riigi- või südamesaladusega, kaaluvad aga antud teenuste plussid riskid ja miinused üle ning nii harjutakse seatud ebameeldivate tingimustega ning ajapikku lausa ehk unustatakse need. Sellisele avalikust-salastatud jälitus- ja luurekäitumisest tulenevale analüüsi ja infoesitluse nähtusele on nime andnud Mark Andrejevic, kes on ristinud selle „digiaednikeks“.

Kuigi kõikide nende teenuste kasutamine ja oma andmete esitamine on rangelt vabatahtlik ning andmete kasutamine ja töötlemine baseerub enamjaolt siiski puhtalt ärimudelil, mitte pahalaste salasepistustel, on selline teguviis minu arvates taunitav. Jah, me kõik oleme leppinud inimkonna suurima valega ja „I have read and agree to the terms and conditions“, kuigi tegelikult pole meil selle sisust õrnemat aimugi, see aga ei tähenda, et nii fundamentaalsed tõed ja tingimused peaksid saama sepitsetud salaja ja üleval seisma inimeste lohakusel ja ajapuudusel. Lisaks peaks kõik internetikasutajad olema vähemalt sama head juristid ja pädevad arendajad ja analüütikud, kui nende tekstide koostajad teenuste realiseerijad, sest isegi kui kõige kirjas olevaga saab nõustuda, ei ole välistatud, et automaatselt lubatud uuendused uusi ja kardinaalselt erinevaid automaatselt lubatud tingimusi kaasa ei too.

Olen kindel, et selline lähenemine ei ole jätkusuutlik, seda näitab ka üha kasvav teadlikkus ja diskussoon teemal, seega kui keegi isegi läbi lugemata linnukese teeb, teab ta eeldada ka kõige halvemal juhul kõige halvemat.

I008 8 nädal: Võrgusuhete eripära

Selle näite juurde ei oskagi kohe ühte ja ainsat reeglit, mille vastu eksiti välja tuua, sest virtuaalset maailma ei osatud kuidagi seostada reaalse maailma normidega. Igatahes, ühel päeval tuli ema mu juurde suure murega. Nimelt oli keegi teinud ta töökaaslasele reiti varikonto. Tegin interneti lahti ja ega ma sealt midagi hullu ei leidnudki, mõned pildid ja ebasündsad kommentaarid. Selgitasin siis emale, kes oli täiesti endast väljas, et noored teevad tihti nii ja isegi oma sõpradele ning sõbrannadele ja selles pole midagi nii hullu. Nende jaoks ja täna.

Kui hiljem konto looja käest küsiti, et miks ta nii tegi, vastas ta üllatunult:
„Aga kõik teevad ju nii, see pole ju päris elu.“

See on elu, mille reegleid koolis ei õpetata ning see on maailm, milles esimeste sammude tegemist ei valva ema, ometi on see päris elu, mõne jaoks isegi kõige olulisem, elu kus unustada ja tehtut varjata on väga raske, võib öelda, et isegi võimatu. Me kõik teeme vigu ja tõenäoliselt ei leidu täiskasvanut, kes mõnda nooruses tehtud lollust ei kahetseks, või nüüdseks sellele juba muigega ei mõtleks. Maailm on aga ebaõiglane ja võluga kaasneb valu. Tänu internetile on tänapäeva noortel rohkem võimalusi kui kunagi varem, võimalusi veeta vaba aega, võimalusi leida tutvusi, õppida, areneda. Aga ka võimalusi, sattuda läbi selle halvale teele ja saada ära kasutatud.

Kahjuks ei ole teadlik internetikasutamine loomulik asi, ning puudub isegi ühtne arusaam, kellele kuulub kohustus seda noortele õpetada, puudub ka pädevus ning peab tõdema, et tihti puudub ka arusaamine probleemi tõsidusest.

Noortele tuleks NÄIDATA, millele tuleks mõelda enne internetis oma nime määrimist ning mida tuleks teada enne kui seda teiste omaga teha püütakse. Ja asi ei olegi kõige rohkem laste noomimises, kuidas ei tohi käituda ja mida kohe kindlasti teha ei või, vaid neil on õigus seda teada. Õigus teha otsuseid nii, et nad teavad, millega riskivad ja mis selle tagajärjena juhtuda võib.

„Vanasti mindi tõe järele Jeruusalemma või Mekasse, nüüd tuleb tõde koju kätte aga inimesel pole ikka kergem.“
Lennart Meri